Paljud arvavad, et Frankfurt on ELi finantskeskus ja seega ka selle majanduslik süda. Sama võib öelda ka meie riikide pealinnade ja iga liikmesriigi kahe või kolme suurima linna kohta. Tõepoolest, enamik Hispaania jõukusest on koondunud Madridi ja Barcelonasse. Kuid kas ELi tulevik sõltub ainult neist?
Meie, sotsialistid ja demokraadid, oleme veendunud, et see ei ole - ja ei saa olla - nii. Tegelikult saab Hispaaniast edukas ühiskond, kui me kasutame kogu oma rahva potentsiaali - alates Madridist kuni äärepoolseimate piirkondadeni, nagu Kanaari saared ja Murcia maapiirkonnad. Sama kehtib kindlasti ka ELi kohta - alates Frankfurdist kuni Soome kõige põhjapoolsemate piirkondadeni ja piirkondaden, mida on tabanud kliimahädaolukord, eelkõige Poola, Horvaatia ja Kreeka külad ja väikelinnad, mis kannatavad laastavate tulekahjude ja üleujutuste tõttu.
EL sündis sotsiaalse südamega projektina. Seega suutis ta oma kodanikke veenda, et see ei ole midagi abstraktset, vaid vastupidi - midagi, mis on igale neist isiklikult väga kasulik. Esiteks - Teise maailmasõja varemetest ja veel kord - pärast külma sõja lõppu. Üks parimaid kehastusi oli ja jääb ühtekuuluvuspoliitika. Miljonid eurooplased leidsid töökohti ühtekuuluvuspoliitika vahenditest toetatud VKEdes, lapsed on saanud jääda koolidesse, ühtekuuluvuspoliitika vahenditest ehitatud haiglates on päästetud elusid ning inimesed kasutasid nende vahenditega parandatud ELi infrastruktuuri, et minna nendesse koolidesse ja haiglatesse.
Euroopa Komisjon avaldas hiljuti oma 9. aruande majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, mis annab meile võimaluse teha kokkuvõtteid ja teha kokkuvõte selle suure Euroopa poliitika põhiteguritest.
Kõigepealt peame seda valjusti välja ütlema: ärge tapke ühtekuuluvuspoliitikat! Mõned ELi poliitilise spektri parempoolsed fraktsioonid seavad selle olulise investeerimisvahendi vajaduse avalikult kahtluse alla. Veel hullem - lisaks sellele - tuleb murettekitav suundumus võtta raha teiste õigustatud ja survet avaldavate vajaduste jaoks, millega meie liit silmitsi seisab. On tõsi, et majanduse taastumine pandeemiast, energiakriis ja kõik muud tagajärjed, mis tulenevad Venemaa sissetungist Ukrainasse, nõuavad kahtlemata ELi raha kasutamist. Kuid fraktsiooni S&D jaoks ei saa seda reeglina teha tulevikuinvesteeringuteks mõeldud ühtekuuluvusfondide ammendumise hinnaga. Tegelikult on see esimene koht, millele parempoolsed poliitikakujundajad mõtlevad, kui on vaja leida raha iga suurema kriisi lahendamiseks, millega me silmitsi seisame. See on osaliselt tingitud traditsioonilisest ekslikust arusaamast, et ühtekuuluvuspoliitika on mõnede liikmesriikide jaoks säästupoliitika ja ülejäänud jaoks kulupoliitika. Üks näide olukorrast, millest võidavad nii Poola töötajad kui ka Bulgaaria kodanikud: on tõsi, et Sofias on uusi tramme rahastatud Euroopa Regionaalarengu Fondist. Kuid tõsi on ka see, et need trammid on toodetud ja Sofiasse tarnitud Poola ettevõtte poolt Bydgoszczi linnas.
Teiseks, kas me peaksime jätkuvalt kasutama SKP-d ainsa näitajana selle kohta, kas piirkond vajab oma arenguks ELi raha? See on küsimus, mida me peame arutama ühtekuuluvuspoliitika tuleviku jaoks. Kas me peaksime lisaks SKP-le määratlema ka näitajate kogumi, mis võtab arvesse sotsiaalmajanduslikke aspekte, nagu töötuse määr, haridustase ja juurdepääs tervishoiule? Ja kuidas oleks võimalik lisada kliima- ja keskkonnaaspektid, näiteks kui palju on piirkond kliimamuutuse mõjule avatud ja millised on selle muutusega kohanemise vajadused? Meie piirkonnad on väga erinevad ja nii on ka nende vajadused; kui kõik põhineb ainult SKP-l, ei pruugi see olla tulevikus parim lahendus.
Kolmandaks on sageli nii, et Euroopa suurte pealinnade suurlinnapiirkondi ümbritsevad haavatavad piirkonnad, mille sotsiaal-majanduslikud näitajad on nõrgad. Neid nimetatakse piirkonnasisesteks erinevusteks. Tulevane ühtekuuluvuspoliitika peab seda probleemi lahendama majandusliku potentsiaali mobiliseerimise ja kvaliteetsete töökohtade loomise kaudu kõikjal.
Neljandaks, kuidas oleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurem kaasamine rahaliste vahendite kasutamise otsustamisse, rakendamisse ja järelevalvesse? See oleks parem viis investeerida targemalt, suurendada ELi vahendite kasutamist ja tuua tulemused lähemale kodanike tegelikele probleemidele.
Viiendaks, rahvaarvu vähenemisega seotud probleemistik, mis avaldab survet. Ühtekuuluvuspoliitika peab investeerima inimkapitali, tagades inimestele õiguse jääda oma piirkonda, tasakaalustades seeläbi majanduskasvu ELi piirkondade vahel. Väga oluline on tagada ühenduvus, näiteks kiire internetiühendus, sealhulgas mägistes ja maapiirkondades. Pärast aastaid kestnud keskendumist linnapiirkondadele on nüüd aeg laiendada tähelepanu ja anda ELi territoriaalsele tegevuskavale 2030 asjakohane roll, nagu Euroopa Parlament hiljuti nõudis.
Kõik need küsimused on esitatud. Sotsiaaldemokraatidel ja demokraatidel on vastused ning me usume, et mitte kellegi maha jätmine ei ole lihtsalt loosung. See on poliitiline tegevuskava, mida me oleme valmis täitma. Kui EL ebaõnnestub ühtekuuluvuspoliitikas, oleks see andestamatu kingitus paremäärmuslastele.
Marcos Ros Sempere on Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide Progressiivse Liidu Hispaania liige. Ta on fraktsiooni esindaja Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjonis.
