Äärmuslike ilmastikunähtuste halastamatu pealetungi tingimustes ei piisa enam kliimamuutuste leevendamisest - kuigi see on väga oluline -. Me peame ka õppima elama koos tagajärgedega, mis toimuvad siin ja praegu ning mõjutavad kõige enam kõige haavatavamaid Euroopa kodanikke ja piirkondi.
Euroopa Keskkonnaagentuuri hiljutised järeldused näitavad, et Euroopa on planeedi kõige kiiremini soojenev kontinent. Kliimaohud mõjutavad kõike alates energia- ja toiduga kindlustatusest kuni ökosüsteemide, infrastruktuuri ja rahvaterviseni. Ainuüksi Euroopa Liidus on üleujutused, laastavad metsatulekahjud, kõrvetavad kuumalained ja pikaajalised põuad tekitanud alates 1980. aastast juba märkimisväärset majanduslikku kahju, mis ületab 650 miljardit eurot, ning on nõudnud 195 000 inimelu. Sama agentuuri andmetel on kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks 2050. aastaks ja rohelise kokkuleppe rakendamiseks vaja umbes 520 miljardit eurot aastas.
Kliimamuutused süvendavad olemasolevat ebavõrdsust, kuna kliimamuutuste koormus kahjustab ebaproportsionaalselt marginaliseeritud kogukondi ja piirkondi, muutes need kliimaga seotud katastroofide, toiduga kindlustamatuse ja majandusliku ebastabiilsuse mõju suhtes vastuvõtlikumaks. Euroopa madalama sissetulekuga riigid kannatavad kõige rohkem, kuna nende SKT-le on suuremad surmajuhtumite arvud ja suuremad majanduslikud maksud. Ja sünge prognoos näitab, et need katastroofid ja sotsiaalne ebaõiglus ainult süvenevad. Samal ajal on ülirikkad kliimamuutuste mootoriks. Rikkaim 10% maailma elanikkonnast vastutab umbes 50% kogu heite eest. Seepärast on kliimakriisi lahendamiseks hädavajalik vähendada ebavõrdsust.
Meie kontinent on halvasti valmis nende kasvavate ohtudega silmitsi seisma. Seepärast peame lisaks ambitsioonikatele jõupingutustele kliimamuutuste leevendamiseks võtma kasutusele kohanemispoliitika, et kaitsta kõiki eurooplasi kulukate tagajärgede eest. Need, kes kõige vähem vastutavad kasvuhoonegaaside heitkoguste eest, ei peaks kandma suurimat koormust fossiilkütustest loobumisel. Me vajame sotsiaal-ökoloogilist kaitset.
Selle visiooni keskmes on meie üleskutse töötada välja terviklik ELi kohanemisõigus, mis oleks sidus, tulevikku suunatud ja õiguslikult siduv. Kuigi ELi praegune kohanemisstrateegia on oluline lähtepunkt, puudub selles käegakatsutavate tulemuste saavutamiseks vajalik täpsus ja jõustatavus. Meie kavandatud kohanemisõigusakt peab seadma selged, mõõdetavad eesmärgid ja võtma vastu tervikliku lähenemisviisi, mis tegeleks otseselt sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste ebaõiglustega.
ELi kohanemisõigusakt peab keskenduma looduslikesse lahendustesse investeerimisele - see on kõige odavam viis võidelda globaalse soojenemise vastu, vähendades samal ajal selle mõju linnadele ja maapiirkondadele. Puude istutamine linnades vähendab soojussaari ja võimaldab kodanikel taas hingata ning investeerimine pinnase, vee ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse aitab põllumajandustootjatel kliimamuutuste kahjulike mõjudega toime tulla. Sarnaselt ülemaailmsele kahjufondile tuleb seaduses seada esikohale majanduslikult kõige ebasoodsamas olukorras olevad ja kliima suhtes kõige haavatavamad Euroopa piirkonnad, kes on kõige rohkem kannatanud ja kes ei ole suutelised kulusid ise kandma.
Teine oluline element on kohanemise piisav rahastamine. Inimesed, kes ei ole kindlustatud või ei ole hästi kindlustatud ja kes kaotavad oma kodu üleujutuste või metsatulekahjude tõttu, vajavad kaitset. Seepärast pooldame Euroopa kindlustuskliima fondi loomist, mida rahastavad turud ja kindlustusseltsid, et suurendada Euroopa inimeste ja ettevõtete vastupanuvõimet kliimamõjude vastu. Me peame tõhustama kliimariskide hindamist finantsturul ja tagama, et finantsettevõtjad võtavad vastutuse inimeste ja planeedi eest. Samuti peame suunama ELi eelarvest ja Euroopa Investeerimispangast piisavalt vahendeid, et rahastada lisaks kliimamuutuste leevendamisele ka kohanemispoliitikat. Eelarvepoliitikal on oluline roll kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel, seda nii tulu- kui ka kulupoliitikas. Suurettevõtted, suured saastajad ja ülirikkad peavad maksma oma õiglase osa. Me pooldame alalise investeerimisvahendi loomist ELi tasandil, et kaitsta meie sotsiaalseid ja kliimaprioriteete.
See tugev kohanemisraamistik ja rahastamine peaks olema suunatud neile, keda kliimamuutused kõige rohkem mõjutavad. Näiteks välistöötajad, kes seisavad silmitsi ohtlike ilmastikutingimustega, nagu kuumalained, ei tohiks kanda mingit rahalist riski ning neil peaks olema võimalik osaleda töökohal kohanemispoliitikat puudutavate otsuste tegemisel. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel on ELis alates 2000. aastast 42% võrra suurenenud kuumusega seotud surmajuhtumite arv töökohal. Raamistik peaks olema suunatud ka töötajatele, kes töötavad nendes sektorites, mis lähevad üle fossiilkütustest, näiteks auto- või energiasektoris. Kaitsvad tööturumeetmed koos ümberõppe algatustega töökohtade kaotamise vältimiseks on võtmetähtsusega, et mitte kedagi maha jätta.
Kliimamuutus ei ole pelgalt keskkonnaprobleem - see on sotsiaalse õigluse küsimus. Igasugune väide, et teenitakse inimesi, kõlab tühjalt, kui seda eksistentsiaalset kriisi eiratakse. Teisest küljest saab meie üleminek jätkusuutlikule tulevikule olla edukas ainult siis, kui see põhineb sotsiaalsel õiglusel, annab inimestele lootust tulevikuks ja ei jäta kedagi maha - roheline kokkulepe punase südamega.
Iratxe García Pérez, S&D fraktsiooni esimees.
Mohammed Chahim, S&D fraktsiooni asepresident rohelise kokkuleppe alal.
